Käesolev postitus on viimane sarjast “mida arvavad tsiviilseadustiku ja võlaõigusseaduse eelnõu muudatusest erinevad institutsioonid. Selles postituses toome välja Eesti Pangaliidu kommentaarid ja arvamuse. Kõik selleteemalised postitused leiab tsiviilseadustiku sildi arhiivist.
Eesti Pangaliidu arvamus tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta sisaldas järgmist.
Esiteks
VÕS § 403 lg 3 punktis 2 kehtetuks tunnistamise tulemusel alluksid tarbijakrediidi regulatsioonile edaspidi ka need laenud, mille tähtaeg on lühem kui 3 kuud. Pangaliit ei toeta ka seda muudatust, kuna püüdes lahendada kiirlaenude probleemi karmistatakse teisi täna turul mõistlike tingimuste pakutavaid krediiditooteid. Näiteks mõjutaksid muudatused laialt levinud ja mõistliku hinnatasemega määratud tagasimaksega krediitkaartide ja järelmaksutooteid. Tegemist on väga suure tootesegmendiga – tänaseks on Eesti krediidiasutused väljastanud ca 470 000 rahvusvahelist krediitkaarti, millest olulise osa moodustavad määratud tagasimaksega krediitkaardid ning leiame, et ei ole kuidagi põhjendatud seda tooteliiki puudutava regulatsiooni muutmine.
Justiitsministeerium ei arvestanud esimese märkusega eelnõu koostamisel.
Põhjus:
Oleme teadlikud sellest, et VÕS § 403 lg 3 punktis 2 nimetatud alammäära ärakaotamine mõjutab väga suurt hulka ettevõtjaid. 30.09.2008. a korraldas Justiitsministeerium ümarlaua, mille korraldamisest oli teatatud ka Pankadeliidule ning selles osalesid ka mõned Eestis kommertspangad. Sellel ümarlaual toodi ainsa olulise negatiivse tagajärjena, mis pankadele seoses VÕS § 403 lõike 3 muutmisega kaasneb, välja asjaolu, et selle muudatuse tulemusena saavad pangad nõuda tähtaegselt maksmata jätmisel klientidelt viivist üksnes seaduses sätestatud määras. Samas on vähemalt kahe Eesti suurima kommertspanga lepingu üldtingimuste kohaselt pangal õigus tarbijast võlgnikult nõuda viivist seaduses sätestatud määras. Seega täidavad vaatluse all olnud pangad juba vabatahtlikult VÕS § 415 lõikest 1 tulenevat nõuet.
Lisaks tuleb märkida, et VÕS § 407 sätestab krediitkaardi vahendusel võetava laenu jaoks oluliselt väiksema informeerimiskohustuse, kui see tuleneb VÕS §-st 404.
Teiseks
Üheks võimaluseks oleks pöörata rohkem tähelepanu sellele, kuidas erinevad krediidiandjad arvutavad intressi. Näiteks krediidiasutused arvutavad intressi laenujäägilt st iga kord makstav intress on arvutatud aina väheneva summa pealt. Samal ajal aga kiirlaenu andjad arvutavad intressi kogu laenusumma pealt, mille tulemusel on makstava intressi summa palju suurem. Selline intressi arvutamise viis on kliente eksitav. Ühe kauba kallinemine on tunduvalt suurem kui teise, samas kuvatud intressidel ei pruugi võib-olla üldse vahet olla. Võib tekkida olukord, kus klient valib samade intressidega toodete vahel endale majanduslikult kõige kahjulikuma, aru saamata, kui palju see talle tegelikult laenukoormust toob. Meie ettepanek on seega reguleerida alla piirmäära jäävate lepingute puhul või siis ka teatud tüüpi lepingute (nt sidevahendite teel sõlmitud lepingud) puhul intressi arvutamise põhimõtteid, mis tagaks klientide võrdset kohtlemist.
Justiitsministeerium ei arvestanud teise punkti märkustega eelnõu koostamisel.
Põhjus:
Eelnõu eesmärgiks ei ole piirata lepinguvabadust selliselt, et seadusest tuleneks laenulepingutele kohustuslik intressi arvestamise viis. Selline lepinguvabaduse piiramine ei ole meie hinnangul põhjendatud. Samas on eelnõu suunatud sellele, et tarbija saaks neutraalset ja võrreldavat teavet võetava laenu kohta. See peaks toimuma krediidi kulukuse määra sätet kohaselt, mida reguleerib täpsustavalt rahandusministri määrus nr 98, kuupäevaga 07.08.2002. Meieni ei ole jõudnud ühtegi teadet, mis annaks alust arvata, et krediidi kulukuse määra arvutamise alused ei võimalda anda võetava laenu võrdlemiseks vajalikke andmeid. Kuigi tõsi võib olla see, et iga tarbija ei pruugi krediidi kulukuse määra olemusest ilmaselgitusteta aru saada. Siiski ei ole see midagi nii keerulist, mida teenindav personal ei suudaks tarbijast kliendile mõne lausega selgeks teha.
Kolmandaks
Kuna tagasimaksmisega viivitamisel akumuleeruvad äärmiselt kiiresti kaasnevad kõrvalkulud ja suhteliselt tagasihoidliku laenusumma puhul jõuab laenuvõtja olukorda, kus viivised, käsitluskulu, intressid jms ületavad kümnetes kordades põhinõude summat, vääriks meie arvates kaalumist võimalus seada piiranguid intressid, viivise ja muude krediidiga kaasnevate kulude ning krediidi põhisumma vahelise osakaalu sätestamisega.
Justiitsministeerium ei arvestanud kolmanda punkti märkustega eelnõu koostamisel.
Põhjus:
Laenu põhisumma ja laenult makstava tasu (intressi) kindla vahekorra määramist ei saa õigeks pidada, kuna sellisel juhul ei arvestata eritüübiliste laenulepingute vajadustega, mis lõppastmes väljendub lubamatus lepinguvabaduse piiramises.
Kui tarbijakrediidi sätete kohaldamise alampiir ära kaotada otsustatakse, siis kohaldub tarbijakrediidile VÕS § 415 lõike 1 kohaselt seaduses sätestatut viivisemäär (VÕS § 113 lg 1).
Neljandaks
Samuti leiame, et alla piirmäära jäävate lepingute puhul oleks otstarbekas kaaluda nö vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamist ehk sätestada ka kiirlaenude väljastajatele kohustus teha enne laenuotsuse tegemist kindlaks laenutaotleja võime võetavat laenu teenindada. Suur osa kiirlaenu võtnutest kuuluvad isikute ringi, kelle puhul krediidiasutused on analüüsi tulemusena jõudnud otsuseni, et risk, et need isikud ei ole võimelised taotletavat laenu teenindama, on väga suur. Tunduvalt kõrgema intressiga ja laenuvõtjale ka teistel ebasoodsamatel tingimustel sama summa laenumisel oleks see tõenäosus veelgi suurem.
Justiitsministeerium arvestas osaliselt neljada punkti märkustega eelnõu koostamisel.
Kommentaar:
TKui sätestada seaduses, et laenu andmisele peab eelnema laenuotsuse tegemine ehk hinnang, kas laenuvõtja on võimeline laenu tagasi maksma, siis tekib koheselt küsimus, kas ja kes selle kohustuse täitmist kontrollib. Pannes kontrollikohustuse riigile, siis tuleb lahendada menetluse ja rahastamise probleem. Arvestades, et laenu võib anda väga suur hulk isikuid, siis tähendab see riigile olulisi kulutusi.
Lisaks tuleb vastata küsimusele, kas maksevõimet tuleb kontrollida alati. Ilmselt ei oleks see mõttekas väikeste laenusummade korral ja siis, kui isikule antakse laenu vähese tasu eest.
Eelöeldut silmas pidades on eelnõu koostamisel valitud teine võimalus, millega soovitakse saavutada ligilähedane tulemus riigi poolt kontrollitava nö vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel. See peaks toimuma järgnevalt: kavandatav TsÜS § 86 lg 2 sisaldab kahte eeldust – subjektiivne ja objektiivne eeldus. Objektiivseks eelduseks on tehingu äärmine ebasoodsus ühe poole jaoks (mille üheks alaliigiks on vastastikuste kohustuste heade kommete vastane tasakaalus väljasolek) ja subjektiivseks eelduseks on tehingu poole teadmine või vähemalt teadmapidamine, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest jms. TsÜS § 86 lõikes 3 on kirjas tõendamiskoormuse ümberpööramine, mis rakendub siis, kui vastastikuste kohustuste väärust on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas ehk kui TsÜS § 86 lg 2 punktis 2 sätestatud objektiivne kooseis on täidetud eriti silmatorkavalt. Kui nüüd elulised asjaolud asetada nende normide mõjusfääri, siis peaks tulemuseks olema laenuandja kohustus tõendada, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma laenulepingust pooltele tulenevate kohustuste ebaproportsionaalsust või seda, et teine pool tegi tehingu erakorralisest vajadusest tulenevalt või sõltuvussuhtest. Teisisõnu – laenuandjale tekib kohustus tõendada, et ta käibes vajalikku hoolt järgides hindas laenuvõtja seisundit lepingu sõlmimisel (sealhulgas ka majanduslikku). Kui ta seda teha ei suuda, siis on leping tühine. Seega loob eelnõuga kavandatav muudatus olukorra, kus ausalt tegutsev laenuandja ei pea alati laenuvõtja maksevõimet hindama, kuid väga suurt kasu sooviv laenuandja peab seda tegema, sest näiteks kui hiljem selgub, et laenuvõtjal ei olnud laenulepingu hetkel raha ja ta oli majanduslikult raskes seisus, siis võib tulemuseks olla tehingu tühisus. Ilmselt saavutab eelnõu Eesti Pangaliidu seatud eesmärgi.
.
Kommenteeri
Kommenteerimiseks pead olema sisselogitud.