Käesolev postitus on jätkuks varasemale tsiviilseadustiku ja võlaõigusseaduse teemalisele postitusele. Kõik selleteemalised postitused leiab tsiviilseadustiku sildi arhiivist.
Riigikohtu arvamus tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta sisaldas järgmist.
Esiteks
Leiame, et on küsitav püüda lahendada konkreetset ühiskondlikku probleemi regulatiivsuselt küllalt üldiste normide muutmisega, sest selle tulemusena tekib sisuline võimalus käsitleda igasugust turuhinnast kõrgemat intressiga laenulepingut tühisena. See ei ole õiguskindlust soosiv nähtus.
Üldiste eraõiguste normide muutmise kaudu sotsiaalsete probleemide lahendamist tuleb administratiivsete abinõude kehtestamise kõrval pidada ebasobivaimaks lahenduseks. Laenude andmise ja võtmisega seonduv, sealhulgas laenuandja kontrollimine, laenuintresside piiride määramine, laenusaaja isiku tuvastamine (sh põhimõtte juurutamine, et laenu antakse vaid neile, kes ka tegelikult suudavad laenusummat tagasi maksta) jmt on krediidisuhete õiguslikul reguleerimisel toimunud kas administratiivsete pangandusreeglite või konkreetset õigussuhet (näiteks tarbijakrediiti) reguleerivate normide abil.
Justiitsministeerium ei arvestanud esimese märkusega eelnõu koostamisel.
Põhjus:
Oleme seisukohal, et TsÜS § 86 täiendamine sättega, mis selgesõnaliselt loeb tühiseks poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, kui teine pool teab või peab teadma, et teine pool tegi tehingu erakorralisest vajadusest tulenevalt jms, ei vähenda õiguskindlust. Soovime selle väite kinnitamiseks esitada kaks argumenti: 1) Tehingu tühisus ei ole Eesti õiguse jaoks võõras. Senine õiguspraktika ei ole näidanud, et tehingu tühisuse normid ohustaks õiguskindlust. Seega on vähetõenäoline, et heade kommete vastase tühise tehingu regulatsiooni ümberkujundamine õiguskindlusetust suurendab. 2) Teistes Euroopa riikides, kus on Eestiga võrreldav õiguskord (näiteks Saksamaal) ja kus on juba aastaid kehtinud sarnane heade kommete vastast tehingut reguleeriv normistik, nagu seda soovitakse eelnõuga ka Eestis kehtestada, ei ole tehingu heade kommete vastasusega seoses täheldatud olulist õiguskindluse vähenemist.
TsÜS muutmisel on oldud teadlikud sellest, et see mõjutab kogu eraõigust. Eesmärgiks on seatud vältida ka teiste lepingute puhul tulevikus tekkida võivat olukorda, kus lepingu poolte kohustused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
Teiseks
Tehingu hind on võlaõiguses klassikaliselt olnud poolte kokkuleppega kõige tugevamalt kaitstud (selle vaidlustamise võimalus on välistatud näiteks ka tüüptingimuste regulatsioon – vt VÕS § 42 lg 2 lause 2).
Eelnõuga pakutav regulatsioon võib tekitada ohtu, et tühisusele hakatakse tuginema ka neil juhtudel, mil pooltel peaks normaalses majandustegevuses säilima intressi kokkuleppimise võimalus. Kui liiga kõrge intressiga laenu on tühine, siis rakendub teise isiku käes olnud raha kasutamise eest sisuliselt seadusjärgne intress. Selline olukord ei pruugi tagada majanduskeskkonna normaalset funktsioneerimist.
Justiitsministeerium ei arvestanud teise märkusega eelnõu koostamisel.
Põhjus:
Eelnõuga ei võeta lepingupooltelt ära õigust leppida kokku tehingu hinnas. TsÜS § 86 lg 2 puhul lähtutakse arusaamast, et kui ühel lepingupoolel on majanduslikust sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sarnastest asjaoludest tulenevalt võimatu oma tahet vastavalt oma vajadusele vabalt kujundada ja teine lepingupool kasutab seda asjaolu ära selleks, et saada erakordselt suurt kasu, siis ei ole põhjust rääkida poolte vaba tahte alusel sõlmitud ja mõlema poole huve arvetavast lepingust, mille puhul lepinguvabadus erilist kaitset vajab.
Kui lubada heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühise tehingu tulemusel nõuda alusetu rikastumise sätete alusel teiselt poolelt turutingimustele vastavat intressi, siis ei riski laenuandja tühises intressimääras kokku leppides millegagi ning sätte distsiplineeriv mõju jääb olemata.
Kolmandaks
Lisaks märgime veel, et kavandatud muudatuste järgi on TsÜS § 86 lg 2 võimalik aru saada ka nõnda, et igasugune tehing, mis tuleb täita kolmandale isikule, on vastuolus heade kommetega. Nõnda ilmselt ei ole aga mõeldud. Seega oleks vaja selles osas sõnastust parandada.
Justiitsministeerium arvestas kolmanda märkusega eelnõu koostamisel.
Kommentaar:
Eelnõu § 1 sõnastust muudetud ja viide kolmandale isikule tehtavale sooritusele on välja jäetud. Selgituseks võib lisada, et varem välja pakutud TsÜS § 86 lõike 2 eesmärgiks ei olnud sätestada mitte kõigi selliste lepingute tühisus, mille puhul tuli sooritus teha kolmandale isikule, vaid üksnes selliste lepingute tühisus, mis täitsid eelnevad tühisuse eeldused. Siiski võib pidada viidet kolmandale isikule täidetavale kohustusele ebavajalikuks, sest sama õigusnorm on võimalik saavutada ka TsÜS § 86 lõike 2, VÕS § 79 ja lepingu vabaduse põhimõtte alusel.
Järgmises samateemalises postituses tuleb juttu, mida arvas Eesti Pank kõnealusest eelnõust.
Kommenteeri
Kommenteerimiseks pead olema sisselogitud.