Eesti Pank SMS-laenudest

Varasemalt oleme andunud ülevaate, mida arvavad tsiviilseadustiku ja võlaõigusseaduse eelnõu muudatusest Koda ja Riigikohus. Selles postituses toome välja Eesti Panga arvamuse. Kõik selleteemalised postitused leiab tsiviilseadustiku sildi arhiivist.

Eesti Panga arvamus tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta sisaldas järgmist.

Esiteks

TsÜS muutmisega soovitakse parandada kiirlaenuvõtja õigusliku kaitset heade kommete vastase tehingu mõiste laiendamisega, nii et see hõlmaks ka raskete asjaolude ärakasutamise tagajärjel tehtud tehinguid. Sealjuures ei pakuta aga selgeid kriteeriume, mis lubaksid tehingupooltelt kas või ligikaudselt prognoosida sõlmitud lepingu üle peetava võimaliku õigusvaidluse tulemust. Sellega rikutakse seaduse selguse põhimõtet.

Tehingu tühisuse tunnustamine heade kommete rikkumise tõttu on olemuselt erakorraline abinõu, mis peab vältima kohtu kaitse andmise avalikkuse õiglustunnet tugevasti riivavatel tehingutele. Heade kommete rikkumise fakti tuvastamine peaks jääma kohtu otsustada ja selle aluseid ei peaks püüdma ette kirjutada seadusega. Raskete asjaolude ärakasutamise abil tehingu tegemisele kallutamine on kindlasti ebaeetiline, kuid iga sellistes tingimustes tehtut tehing ei tarvitse siiski olla vastuolus heade kommetega. Kui järgida eelnõu loogikat, siis tuleks TsÜS §-s 86 üle viia ka TsÜS §-de 94 ja 96 sisu, kuna pettuse, ähvarduste ja vägivalla tagajärjel tehtud tehingud on heade kommetega vastuolus niisama palju kui raskete asjaolude ärakasutamisega tehtud tehingud.

Justiitsministeerium ei arvestanud esimese märkusega eelnõu koostamisel.

Põhjus:

Eesti Panga märkus sisaldab meie hinnangul kahte etteheidet:
1) TsÜS § 86 täiendamine lõigetega 2, 3 ja 4 rikub seaduse selguse põhimõtet.
2) Kui viia TsÜS §-s 97 sätestatud tehingu tühistamise alused TsÜS § 86 alla, siis tuleks seda teha ka TsÜS §-des 94 ja 96 reguleeritud tühistamise normidega.
Kõigepealt vastused Eesti Panga esimesele etteheitele:
Eesti õiguskorrale ei ole võõras määratlemata õigusmõistete kasutamine. See on vajalik juhtudel, kui seadusandja ei saa või ei soovi määratleda konkreetselt kõiki õigusnormi abstraktseid kooseisutunnuseid, vaid jätab nende kohaldamise kohtule. Samas tõdeb Eesti Pank ka ise oma eelnõu kohta esitatud arvamuses, et heade kommete rikkumise fakti tuvastamine peaks jääma kohtu otsustada ja selle aluseid ei peaks püüdma ette kirjutada seadusega (lk 2 esimene lõik). Seni ei ole Eestis ega teistes võrreldavate õiguskordadega riikides, kus samuti määratlemata õigusmõisteid kasutatakse, see mingeid seaduse selguse põhimõte rikkumisi kaasa toonud.
Eesti Panga teise etteheite vastuseks viitame Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-108-02, p 11. Lühidalt kokkuvõttes tuleb märkida, et see on olnud seadusandja soov eraldada heade kommete vastastest tehingutest eraldi koosseisuna pettuse või ähvarduse ja vägivalla mõjul tehtud tehingud. Seadusandja on lähtunud arusaamast, et pettuse või ähvarduse ja vägivalla mõjul tehtud tehingud võivad teatud juhtudel olla nn kahjustud poolele kasulikud ja seetõttu ei pruugi automaatne tagajärgede äralangemine olla poole huvides. Samas on raskete asjaolude ärakasutamisel, ja kui selle tulemuseks on ebamõistlikult tasakaalust väljasolevate kohustustega tehing, raske ette kujutada juhtumit, kus see tehing võiks olla nn kahjustatud poole huvides. Sellest lähtudes teemegi parlamendile ettepaneku TsÜS muutmiseks.

Teiseks

Kavandatav TsÜS § 86 lg 2 sõnastus jätab liiga palju ruumi meelevaldseteks tõlgendusteks.

Pole selge, mida tähendab väljend „liigkasuvõtjalikult ära kasutanud“. Seda võib mõista ka nii, et raskete asjaolude ära kasutamine ei ole heade kommetega vastuolus, nii kaua kui see ei ole ühtlasi ka liigkasuvõtjalik. Liigkasuvõtjalikkus, nagu ka liigkasu on hinnangulised väljendid. Nende kasutamine oleks õigustatud, kui liigkasuvõtmine kui mõiste (näiteks: kohustused, mille puhul ühe poole kohustuste väärtus on enam kui kaks korda suurem kui teise poole kohustuste väärus) oleks seaduses määratletud.
Seadus ei anna ka kriteeriume, mis hõlbustaksid „ebamõistlike“ või „heade kommetega vastuolus olevate“ laenutingimuste äratundmist, esindusliku kohtupraktika kujunemine toimub aga aeglaselt. See vähendab üldist õiguskindlust.

Justiitsministeerium arvestas osaliselt teise punkti märkusega eelnõu koostamisel.

Kommentaar:

Eelnõu § 1, millega muudetakse TsÜS § 86, lisades sellele 2, 3 ja 4 lõike, sõnastust on muudetud. Lõikest 2 on väljend „liigkasuvõtjalik“ välja jäetud. Kuid sellest sõltumata ei ole normi rakendamise eeldused muutunud. Endiselt on vajalik objektiivse ja subjektiivse teokoosseisu esinemine. Seejuures objektiivse koosseisutunnuse olemuseks on liigkasuvõtjalikkus ehk siis asjaolu, et tehingust pooltele tulenevad kohustused on ebamõistlikult tasakaalust väljas.

Eelnõus ei ole peetud vajalikuks sätestada seda, mida tähendab „ebamõistlik“ või „heade kommetega vastuolus olev“. Seda põhjusel, et erinevate tehingute puhul on ebamõistlikkus või heade kommetega vastuolu erinev. Näiteks maaklerlepingu või laenulepingu puhul tuleb arvestada erinevaid asjaolusid. Samuti ei pruugi sarnaste tehingute heade kommetega vastuolu kaasa tuua ühesugused omadused (näiteks laenulepingu puhul üksnes laenatav rahasumma ja sellelt makstav intress).

Kolmandaks

Arusaamatu on kavandatava TsÜS § 86 lõike 2 viimane osa (samuti kui kohustus tuleb täita kolmandale isikule“). Siit võib välja lugeda, et kõik kolmandale isikule täitmisele kuuluvaid kohustusi sisaldavad tehingud on vastuolus heade kommetega, mis on absurdne.

Justiitsministeerium arvestas kolmanda punkti märkusega eelnõu koostamisel.

Kommentaar:

Eelnõu § 1 sõnastust muudetud ja viide kolmandale isikule tehtavale sooritusele on välja jäetud. Selgituseks võib lisada, et varem välja pakutud TsÜS § 86 lõike 2 eesmärgiks ei olnud sätestada mitte kõigi selliste lepingute tühisus, mille puhul tuli sooritus teha kolmandale isikule, vaid üksnes selliste lepingute tühisus, mis täitsid eelnevad tühisuse eeldused. Siiski võib pidada viidet kolmandale isikule täidetavale kohustusele ebavajalikuks, sest sama õigusnorm on võimalik saavutada ka TsÜS § 86 lõike 2, VÕS § 79 ja lepingu vabaduse põhimõtte alusel.

Neljandaks

TsÜS § 86 soovitakse täiendada lõikega 3, mis lubab laenusaajal maksta laenulepingus ette nähtud heade kommete vastaselt kõrge intressi asemel intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses (s. o Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatavas määras). Meie hinnangul oleks antud juhul õigem kasutada VÕS § 397 lõikes 2 nimetatud intressimäära (s.o seda liiki laenude harilikku intressimäära). Pole õiglane karistada laenuandjat ebatavaliselt madala intressimääraga, kui seadus ei anna selgeid reegleid heade kommete vastaselt kõrge intressitaseme määramiseks. Tsiviilõiguse üheks aluseks on tehingupoolte kohustus oma huvide eest hoolt kanda, antud juhul aga sisuliselt premeeritakse laenusaaja hooletut asjaajamist.

Justiitsministeerium ei arvestanud neljanda punkti märkusega eelnõu koostamisel.

Põhjus:

TsÜS § 86 lg 2 puhul lähtutakse arusaamast, et kui ühel lepingupoolel on majanduslikust sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sarnastest asjaoludest tulenevalt võimatu oma tahet vastavalt oma vajadusele vabalt kujundada ja teine lepingupool kasutab seda asjaolu ära selleks, et saada erakordselt suurt kasu, siis ei ole põhjust rääkida poolte vaba tahte alusel sõlmitud ja mõlema poole huve arvetavast lepingust, mille puhul lepinguvabadus erilist kaitset vajab. Kui leiab tõendamist, et laenusaaja on laenuvõtmisel käitunud hooletult, siis sellisel juhul TsÜS § 86 lg 2 reeglina rakendust ei leia.

Kui lubada heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühise tehingu tulemusel nõuda alusetu rikastumise sätete alusel teiselt poolelt turutingimustele vastavat intressi, siis ei riski laenuandja tühises intressimääras kokku leppides millegagi ning sätte distsiplineeriv mõju jääb olemata.

Järgnevalt vaatame, mida arvas eelnõust Eesti Advokatuur.



Artikkel avaldatud 12. December 2008 kell 9:58.

Kommenteeri

Kommenteerimiseks pead olema sisselogitud.