Käesolev postitus on jätkuks varasemale tsiviilseadustiku ja võlaõigusseaduse teemalisele postitusele. Kõik selleteemalised postitused leiab tsiviilseadustiku sildi arhiivist.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arvamus tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta sisaldas järgmist.
Kaubandus-Tööstuskoda on seisukohal, et kokkulepitud intressi asendamine VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suurusele vastava intressiga (Euroopa Keskpanga poolt põhifinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava viimase intressimääraga) ei ole mõistlik ning võimaldaks pahatahtlikel laenuvõtjatel viidatud sätet kuritarvitada ning kasutada laenu oluliselt madalama intressiga kui poolte vahel kokku lepitud või isegi madalama intressiga, kui see sarnases situatsioonis tavaline oleks. Kaubanduskoda ei pea võimalikuks Eelnõus väljapakutud lahendust sellisel kujul toetada. Meie hinnangul oleks põhjendatud, kui olukorras, kus laenupingus on ette nähtud heade kommete vastaselt kõrge intressi tasumise kohustus, oleks võimalik lähtuda VÕS § 397 lõikes 2 põhimõttest: „Kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr.“ Eeltoodust lähtuvalt teeme ettepaneku Eelnõu § 1 p 1 osas, millega täiendatakse TsÜS paragrahvi 86 lõikega 3 ning sõnastada viidatud lõige järgmiselt: „(3) Kui lepingus on ette nähtud heade kommete vastaselt kõige intressi tasumise kohustus, siis on laenusaajal õigus kasutada laenu kokkulepitud aja vältel, makstes selle eest intressi, mis on leitud vastavalt võlaõigusseaduse § 397 lõikes 2 sätestatud intressimäärale.“
Justiitsministeerium ei arvestanud ülaltoodud märkustega eelnõu koostamisel.
Põhjus:
Eelnõu kohaselt on heade kommete rikkumise tõttu tühine tehing, mille puhul on vastastikuste kohustuste tasakaal heade kommete vastaselt paigast ära ja kui tehingu pool teadis või pidi teadma, et teine pool tegi tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest jms. Sellisel juhul ei saa rääkida laenuvõtja pahatahtlikkusest, vaid laenuandja pahatahtlikkusest, tehingu tühisuse saavutamiseks on nõutav tema teadmapidamine, et antav laen on ühiskonna väärtushinnangutega vastuolus ning teine poolt võtab seda laenu nõrgemalt positsioonilt.
Kui lubada heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühise tehingu tulemusel nõuda alusetu rikastumise alusel teiselt poolelt turutingimustele vastavat intressi, siis ei riski laenuandja tühises intressimääras kokku leppides millegagi ning sätte distsiplineeriv mõju jääb olemata.
Järgmises samateemalises postituses tuleb juttu, mida arvas Riigikohus kõnealusest eelnõust.
Kommenteeri
Kommenteerimiseks pead olema sisselogitud.